KRUVILINE, KRUVILISED – spiraalne ja soontega helmes, mis oli 19. sajandil õnnetoova ja tervendava tähendusega. Erilist mõjujõudu usuti olevat mustadel kruvilistel helmestel. „Kui kuskil keha jaos kidijas oli, siis mässiti mustad kruvilised helmed ümber – pidi aitama,“ räägiti Tormas.

KÕLAD – ruudukujulised õhukesed plaadid, millega kootakse paelu või vöösid. Plaatide nurkades on augud, millest pistetakse lõimelõng läbi ja korrapäraselt keerates moodustavad lõngad vööle mustri.

KAMPSUN – villasest kangast ja tavaliselt potisinine (mõnel pool ka hall või hallikassinine) jakki meenutav naiste üleriie. Kampsuni alläärt kaunistasid seesid ehk voldid.

VATT – suurem üleriie (mõnel pool ka kampson), mis oli esiosa lõikelt ja värvilt vestiga sarnane ning ühe nööbireaga.

LINIK, PEALINIK – naiste peakate, mis oli levinud Setomaal ja Mulgimaal. Linasest kangast ja tikitud tanu, millel rippus seljale pikk saba. Seto naise liniku pikkus ulatus peaaegu poolde säärde. Liniku pähe sättimine oli omaette kunst, mistõttu olid selle pähe sättimisel abiks ka teised naised. Mulgimaal on levinud ka nimetus linuk. Lõuna-Eestis nimetati linikuks ka suvist üleviset ehk piklikku linasest kangast rõivaeset, mida kanti õlgadel.

LABANE KUDE – kõige lihtsam koepind kangakudumises, kus koe- ja lõimelõng ristuvad omavahel, koelõng jookseb ühe lõimelõnga pealt ja teise alt. Mõistet kasutakse ka silmuskudumises ja tähendab parempidist kudet.

MAAGELÕNG – punane puuvillane või linane tikkimislõng. Maagelõngaga kaunistati Lõuna-Eesti kandis särke, linikuid ja põllesid.

EMAKEELEPÄEV | Testi ennast, kas tunned käsitöö- ja rahvarõivamaailma sõnavara!